02-11-2024, 11:26 AM
Filmi Tume Paradiis arvustus:
Ootasin ka mina Triinu uut filmi suure õhinaga ning seda suuremaks kujunes pettumus, kui filmi esimesel vaatamisel tekitasid minus juba ekspositsiooni ajal kasvavat rahutust nii näitlejatööd kui ka puudulik stsenaarium, ja see rahutus kasvas filmi lõpuks nii mõnegi saalis istuja nihelemise ja kommentaaride saatel „Tumeda paradiisi“ kunstilise väärtuslikkuse täielikuks eituseks. Segaseimaks jäi toon, millega teosesse „kirjutatud“ implitsiitne autor tegelastesse suhtub. Millegipärast tundsin, et minult oodatakse tegelastele kaasa tundmist, mida aga irratsionaalse lapsikuse tõttu ei saanudki juhtuda. Film mõjus oma tumedas sünguses aina sügavamale vajununa kui iseenese paroodia. Kinosaalist lahkudes kuulsin vestlust mõne noore vahel, kes samuti ei olnud toonile pihta saanud, kommenteerimas: „Kuidas ikka nii halva filmiga võib üldse hakkama saada?“ Kõik näis kinnitavat mu toonase mõttekäigu „ilmselget“ õigsust, et olen olnud tunnistajaks väikesele katastroofile, mis kultuurimaailmas nagu looduseski aeg-ajalt ette tulevad: noor ja võimekas režissöör on oma teise filmiga põrunud. Mu hinnang püsis kindlana, kuni üks tuttav operaator kirjeldas mulle täiesti vastupidist filmielamust. Astunud arutellu mõistsin, et meie kahe filmivaatamise erinevus seisneski toonis, mida filmilt ootasime. Ta ei tajunud filmitegijate püüdu panna meid tegelaste suhtes empaatiat rakendama. Vastupidi. Seega võiks semiootiliselt väita, et konflikt või vahe peitub lugemisoskuses ja lähenemises tekstile. Kirglikust huvist andsin „Tumedale paradiisile“ teise võimaluse ja voilà – Saulusest sai Paulus. Film võttis täiesti teised värvid. Kõik asetus ilusti oma kohale. Stsenaarium, kaamera- ja näitlejatöö. Naersin tegelaste dekadentliku infantiilsuse ja kulminatsiooni saamatu kollapsi üle.
Ootasin ka mina Triinu uut filmi suure õhinaga ning seda suuremaks kujunes pettumus, kui filmi esimesel vaatamisel tekitasid minus juba ekspositsiooni ajal kasvavat rahutust nii näitlejatööd kui ka puudulik stsenaarium, ja see rahutus kasvas filmi lõpuks nii mõnegi saalis istuja nihelemise ja kommentaaride saatel „Tumeda paradiisi“ kunstilise väärtuslikkuse täielikuks eituseks. Segaseimaks jäi toon, millega teosesse „kirjutatud“ implitsiitne autor tegelastesse suhtub. Millegipärast tundsin, et minult oodatakse tegelastele kaasa tundmist, mida aga irratsionaalse lapsikuse tõttu ei saanudki juhtuda. Film mõjus oma tumedas sünguses aina sügavamale vajununa kui iseenese paroodia. Kinosaalist lahkudes kuulsin vestlust mõne noore vahel, kes samuti ei olnud toonile pihta saanud, kommenteerimas: „Kuidas ikka nii halva filmiga võib üldse hakkama saada?“ Kõik näis kinnitavat mu toonase mõttekäigu „ilmselget“ õigsust, et olen olnud tunnistajaks väikesele katastroofile, mis kultuurimaailmas nagu looduseski aeg-ajalt ette tulevad: noor ja võimekas režissöör on oma teise filmiga põrunud. Mu hinnang püsis kindlana, kuni üks tuttav operaator kirjeldas mulle täiesti vastupidist filmielamust. Astunud arutellu mõistsin, et meie kahe filmivaatamise erinevus seisneski toonis, mida filmilt ootasime. Ta ei tajunud filmitegijate püüdu panna meid tegelaste suhtes empaatiat rakendama. Vastupidi. Seega võiks semiootiliselt väita, et konflikt või vahe peitub lugemisoskuses ja lähenemises tekstile. Kirglikust huvist andsin „Tumedale paradiisile“ teise võimaluse ja voilà – Saulusest sai Paulus. Film võttis täiesti teised värvid. Kõik asetus ilusti oma kohale. Stsenaarium, kaamera- ja näitlejatöö. Naersin tegelaste dekadentliku infantiilsuse ja kulminatsiooni saamatu kollapsi üle.
Kirvevars oli sitkest kasest.