09-28-2025, 06:00 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 09-28-2025, 06:01 AM ja muutjaks oli tarmo.)
Kus on head venelased?
Kahtlemata läheb 22. septem-
ber – sümboolselt on see ka
vastupanuvõitluse päev –
ajalukku Eesti välispoliitika
triumfina. ÜRO Julgeolekunõukogus
esines lausa kaks eestlast: välisminis-
ter Margus Tsahkna (Eesti 200) ja Eu-
roopa Liidu kõrge välisesindaja Kaja
Kallas. Teemaks ikka Vene hävituslen-
nukite tungimine Eesti õhuruumi 12
minutiks. Et peaaegu kõik teised riigid
avaldasid toetust Eestile, sai Venemaa
diplomaatilise alanduse osaliseks.
Sellest on juba jõutud palju kir-
jutada. Ent vähem on arutletud sel-
le üle, mis edasi võiks juhtuda. Mui-
dugi on pakilisim küsimus, kas lää-
ne ja Venemaa vahel puhkeb sõda või
mitte. Kuid vaadata tuleb ka ÜRO as-
pekti.
Eestit toetavate sõnavõtjate hulgas
oli ka neid, kes ütlesid, et säärane jul-
geolekunõukogu kokkukutsumine oli
juba teine kord kümne päeva jooksul.
Esimene kord oli siis, kui Vene droo-
nid tungisid Poola õhuruumi. Küsi-
mus on selles, kas näiteks Taani või
Norra, kus ka droonid ringi lendasid
– seni on nende saatja kindlaks te-
gemata, ehkki märgid viitavad Vene-
maale –, ja ka tulevikus mõni riik, kes
tunneb oma julgeolekut Vene drooni-
dest või hävitajatest ohustatuna, ot-
sustavad ka julgeolekunõukogu kok-
ku kutsuda. On ju selge, et kui julge-
olekunõukogu koguneb erakorraliselt
iga kümne päeva jooksul ning kordub
sama – oma julgeoleku pärast muret-
sev riik peab kõne, millele Venemaa
esindaja vastab vaid õlakehitusega –,
muutuvad säärased kohtumised rutii-
niks, mis suurt tähelepanu ei ärata.
Palju on räägitud sellest, et kui
Venemaa ründab NATOt ja kui NATO
ei vasta, ongi allianss põhimõtteliselt
laiali läinud. Aga ÜRO? Maailmaorga-
nisatsioon on küll olnud igasugustele
sõdadele vastupidavam, aga reaalne
oht on selles, et Vene droonid ja hävi-
tuslennukid muutuvad ÜROs milleks-
ki selliseks, nagu on Iisraeli-Palestii-
na konflikt. Kus aeg-ajalt hääletatak-
se hukkamõistvate resolutsioonide
poolt, aga põhimõtteliselt midagi ei
muutu. Samal ajal – nii nagu Ukrai-
nagi puhul – räägitakse pidevalt min-
gist Lähis-Ida rahuprotsessist (tõsi,
viimasel ajal on seda fraasi olnud vä-
hem kuulda).
Enne Teist maailmasõda oli oma-
moodi ÜRO eelkäija Rahvasteliit.
Ehkki ameeriklased jäid sealt kohe
alguses välja, oli 1920. aastail Rah-
vasteliidust ka kasu. Organisatsioon
suutis edukalt lahendada näiteks Ah-
venamaa kuuluvuse küsimuse. Ent
kui tõusid autoritaarsed jõud, osu-
tus Rahvasteliit jõuetuks – 1935. aas-
ta Itaalia-Abessiinia sõjas olid Itaa-
liale kehtestatud sanktsioonid nal-
janumber. Sai selgeks, et kui üks-
ki suurvõim Rahvasteliitu reaalselt ei
toeta, osutub organisatsioon vaid ka-
jakambriks.
USA president Donald Trump kriti-
seeris tugevalt päev pärast Eesti triumfi
julgeolekunõukogus ÜROd, küsides,
mis on maailmaorganisatsiooni ees-
märk. Ja siin tuleb tuntud muna ja ka-
na küsimus ehk äraseletatuna, kas
ÜRO on nõrk sellepärast, et USA, olles
küll suurim ÜRO eelarvesse panustaja,
on Trumpi ajal oma panust kõvasti vä-
hendanud? Või on USA panustanud
vähem sellepärast, et ÜRO on nõrk?
Kuid nagu Rahvasteliit seisab ka
ÜRO suuresti suurriikide õlgadel. Või
viie maailmapolitseiniku ehk ÜRO
Julgeolekunõukogu alaliste liikme-
te õlgadel. Me teame aga hästi, mis
juhtub, kui üks politseinikest on kor-
rumpeerunud (dirty cop).
Seda küsimust küsivad Uk-
raina sõja kontekstis pal-
jud: miks ei ole sadu tuhan-
deid ohvreid nõudnud sõjale
tekkinud Venemaal märkimisväärset
kodanikuvastupanu?
Sarnasel teemal arutleb Postime-
he Nädala suures intervjuus kirjanik
Sofi Oksanen, kes peab vene inime-
si kaasosalisteks Vladimir Putini ja
Kremli metsikustes ukrainlaste vas-
tu. Tõepoolest, kui jälgime osavõt-
matult kellegi röövimist ning peks-
mist linnatänaval, oleme osalised,
sest kuritegu saab võimalikuks meie
passiivsuse tõttu.
Omaette küsimus oleks muidugi,
mida venelased saaksid ette võtta.
25. veebruaril 2022 seisis Anastassia
Nikolajeva tühja paberilehega Do-
ni-äärse Rostovi tänaval, mille eest
sai ta kaheksa päeva aresti. Sarna-
seid juhtumeid oli Moskvas, Novosi-
birskis ja Nižni Novgorodis. Praegu-
seks on karistused oluliselt karmis-
tunud ning inimene võidakse saa-
ta aastateks kolooniasse sõjavasta-
se mõtteavalduse eest töökollektii-
vis või poes.
Ent kas hirm on piisav õigus-
tus? Paljud teisedki rahvad on aja-
loos seisnud silmitsi brutaalsete re-
žiimidega. Jah, protestijad on riski-
nud vangla, töökoha kaotuse, ise-
gi eluga. Ometi ei jäänud nad täieli-
kult vait. Ka Venemaal leidub jätku-
valt üksikuid protestijaid. Poliitvan-
gid, Aleksei Navalnõi kaasvõitlejad,
anonüümsed aktivistid, kes levitavad
infot, ja paljud neist, kes on emigree-
runud, et mitte sattuda rindele või
et elada vabas maailmas. Nende ole-
masolu näitab, et jätkuvalt leidub
inimesi, kes ei lepi Venemaa sõjaku-
ritegudega vaikides.
Siiski ei saa eirata fakti, et enamik
Venemaad on jäänud vaikseks. Osalt
on põhjuseks Putini süsteemi aasta-
tepikkune töö. Venemaa kollektiivne
mälu ei toeta massilist kodanikuallu-
matust. Samuti on propagandamasin
oskuslikult loonud illusiooni, et sõda
on Venemaa ellujäämise küsimus.
Just siin on kõnekas võrdlus Sak-
samaaga. Pärast Teist maailmasõda
ei piirdunud Saksamaa üksnes nat-
sikurjategijate kohtu alla andmise-
ga. Seal toimus põhjalik Vergangen-
heitsbewältigung – mineviku läbimõ-
testamine. Koolides räägiti sõjaku-
ritegudest, ühiskond tervikuna pi-
di tunnistama oma rolli Adolf Hitleri
kuritegudes ning inimestele korral-
dati ekskursioone koonduslaagrites-
se. Just üleüldine arusaam, et kurite-
gusid ei sooritanud ainult natsipartei
tipp, vaid terve ühiskond oli vaikimi-
se kaudu kaasosaline, pani aluse tõe-
lisele muutusele.
Venemaal pole sarnast enesepu-
hastust kunagi aset leidnud. Stalini
terrori ohvrite meenutamine jäi poo-
likuks, Nõukogude Liidu lagunemine
ei toonud kaasa ausat arutelu kom-
munistlike kuritegude üle, praegu-
seks on peatatud ka ühingu Memo-
riaal tegevus. Erinevalt Saksamaast
on Venemaal «mitte näha ja mit-
te rääkida» jätkuvalt ellujäämisstra-
teegia.
Head venelased on Venemaal ole-
mas, kuid nende vaikimisest
pole kasu ei ukrainlastel, meil
ega ka mitte Venemaal endal.
Nende vaikimine meenutab,
et vabadus ega rahu pole
iseenesestmõistetavad.
Postimees 28.09.25 juhtkiri
Kahtlemata läheb 22. septem-
ber – sümboolselt on see ka
vastupanuvõitluse päev –
ajalukku Eesti välispoliitika
triumfina. ÜRO Julgeolekunõukogus
esines lausa kaks eestlast: välisminis-
ter Margus Tsahkna (Eesti 200) ja Eu-
roopa Liidu kõrge välisesindaja Kaja
Kallas. Teemaks ikka Vene hävituslen-
nukite tungimine Eesti õhuruumi 12
minutiks. Et peaaegu kõik teised riigid
avaldasid toetust Eestile, sai Venemaa
diplomaatilise alanduse osaliseks.
Sellest on juba jõutud palju kir-
jutada. Ent vähem on arutletud sel-
le üle, mis edasi võiks juhtuda. Mui-
dugi on pakilisim küsimus, kas lää-
ne ja Venemaa vahel puhkeb sõda või
mitte. Kuid vaadata tuleb ka ÜRO as-
pekti.
Eestit toetavate sõnavõtjate hulgas
oli ka neid, kes ütlesid, et säärane jul-
geolekunõukogu kokkukutsumine oli
juba teine kord kümne päeva jooksul.
Esimene kord oli siis, kui Vene droo-
nid tungisid Poola õhuruumi. Küsi-
mus on selles, kas näiteks Taani või
Norra, kus ka droonid ringi lendasid
– seni on nende saatja kindlaks te-
gemata, ehkki märgid viitavad Vene-
maale –, ja ka tulevikus mõni riik, kes
tunneb oma julgeolekut Vene drooni-
dest või hävitajatest ohustatuna, ot-
sustavad ka julgeolekunõukogu kok-
ku kutsuda. On ju selge, et kui julge-
olekunõukogu koguneb erakorraliselt
iga kümne päeva jooksul ning kordub
sama – oma julgeoleku pärast muret-
sev riik peab kõne, millele Venemaa
esindaja vastab vaid õlakehitusega –,
muutuvad säärased kohtumised rutii-
niks, mis suurt tähelepanu ei ärata.
Palju on räägitud sellest, et kui
Venemaa ründab NATOt ja kui NATO
ei vasta, ongi allianss põhimõtteliselt
laiali läinud. Aga ÜRO? Maailmaorga-
nisatsioon on küll olnud igasugustele
sõdadele vastupidavam, aga reaalne
oht on selles, et Vene droonid ja hävi-
tuslennukid muutuvad ÜROs milleks-
ki selliseks, nagu on Iisraeli-Palestii-
na konflikt. Kus aeg-ajalt hääletatak-
se hukkamõistvate resolutsioonide
poolt, aga põhimõtteliselt midagi ei
muutu. Samal ajal – nii nagu Ukrai-
nagi puhul – räägitakse pidevalt min-
gist Lähis-Ida rahuprotsessist (tõsi,
viimasel ajal on seda fraasi olnud vä-
hem kuulda).
Enne Teist maailmasõda oli oma-
moodi ÜRO eelkäija Rahvasteliit.
Ehkki ameeriklased jäid sealt kohe
alguses välja, oli 1920. aastail Rah-
vasteliidust ka kasu. Organisatsioon
suutis edukalt lahendada näiteks Ah-
venamaa kuuluvuse küsimuse. Ent
kui tõusid autoritaarsed jõud, osu-
tus Rahvasteliit jõuetuks – 1935. aas-
ta Itaalia-Abessiinia sõjas olid Itaa-
liale kehtestatud sanktsioonid nal-
janumber. Sai selgeks, et kui üks-
ki suurvõim Rahvasteliitu reaalselt ei
toeta, osutub organisatsioon vaid ka-
jakambriks.
USA president Donald Trump kriti-
seeris tugevalt päev pärast Eesti triumfi
julgeolekunõukogus ÜROd, küsides,
mis on maailmaorganisatsiooni ees-
märk. Ja siin tuleb tuntud muna ja ka-
na küsimus ehk äraseletatuna, kas
ÜRO on nõrk sellepärast, et USA, olles
küll suurim ÜRO eelarvesse panustaja,
on Trumpi ajal oma panust kõvasti vä-
hendanud? Või on USA panustanud
vähem sellepärast, et ÜRO on nõrk?
Kuid nagu Rahvasteliit seisab ka
ÜRO suuresti suurriikide õlgadel. Või
viie maailmapolitseiniku ehk ÜRO
Julgeolekunõukogu alaliste liikme-
te õlgadel. Me teame aga hästi, mis
juhtub, kui üks politseinikest on kor-
rumpeerunud (dirty cop).
Seda küsimust küsivad Uk-
raina sõja kontekstis pal-
jud: miks ei ole sadu tuhan-
deid ohvreid nõudnud sõjale
tekkinud Venemaal märkimisväärset
kodanikuvastupanu?
Sarnasel teemal arutleb Postime-
he Nädala suures intervjuus kirjanik
Sofi Oksanen, kes peab vene inime-
si kaasosalisteks Vladimir Putini ja
Kremli metsikustes ukrainlaste vas-
tu. Tõepoolest, kui jälgime osavõt-
matult kellegi röövimist ning peks-
mist linnatänaval, oleme osalised,
sest kuritegu saab võimalikuks meie
passiivsuse tõttu.
Omaette küsimus oleks muidugi,
mida venelased saaksid ette võtta.
25. veebruaril 2022 seisis Anastassia
Nikolajeva tühja paberilehega Do-
ni-äärse Rostovi tänaval, mille eest
sai ta kaheksa päeva aresti. Sarna-
seid juhtumeid oli Moskvas, Novosi-
birskis ja Nižni Novgorodis. Praegu-
seks on karistused oluliselt karmis-
tunud ning inimene võidakse saa-
ta aastateks kolooniasse sõjavasta-
se mõtteavalduse eest töökollektii-
vis või poes.
Ent kas hirm on piisav õigus-
tus? Paljud teisedki rahvad on aja-
loos seisnud silmitsi brutaalsete re-
žiimidega. Jah, protestijad on riski-
nud vangla, töökoha kaotuse, ise-
gi eluga. Ometi ei jäänud nad täieli-
kult vait. Ka Venemaal leidub jätku-
valt üksikuid protestijaid. Poliitvan-
gid, Aleksei Navalnõi kaasvõitlejad,
anonüümsed aktivistid, kes levitavad
infot, ja paljud neist, kes on emigree-
runud, et mitte sattuda rindele või
et elada vabas maailmas. Nende ole-
masolu näitab, et jätkuvalt leidub
inimesi, kes ei lepi Venemaa sõjaku-
ritegudega vaikides.
Siiski ei saa eirata fakti, et enamik
Venemaad on jäänud vaikseks. Osalt
on põhjuseks Putini süsteemi aasta-
tepikkune töö. Venemaa kollektiivne
mälu ei toeta massilist kodanikuallu-
matust. Samuti on propagandamasin
oskuslikult loonud illusiooni, et sõda
on Venemaa ellujäämise küsimus.
Just siin on kõnekas võrdlus Sak-
samaaga. Pärast Teist maailmasõda
ei piirdunud Saksamaa üksnes nat-
sikurjategijate kohtu alla andmise-
ga. Seal toimus põhjalik Vergangen-
heitsbewältigung – mineviku läbimõ-
testamine. Koolides räägiti sõjaku-
ritegudest, ühiskond tervikuna pi-
di tunnistama oma rolli Adolf Hitleri
kuritegudes ning inimestele korral-
dati ekskursioone koonduslaagrites-
se. Just üleüldine arusaam, et kurite-
gusid ei sooritanud ainult natsipartei
tipp, vaid terve ühiskond oli vaikimi-
se kaudu kaasosaline, pani aluse tõe-
lisele muutusele.
Venemaal pole sarnast enesepu-
hastust kunagi aset leidnud. Stalini
terrori ohvrite meenutamine jäi poo-
likuks, Nõukogude Liidu lagunemine
ei toonud kaasa ausat arutelu kom-
munistlike kuritegude üle, praegu-
seks on peatatud ka ühingu Memo-
riaal tegevus. Erinevalt Saksamaast
on Venemaal «mitte näha ja mit-
te rääkida» jätkuvalt ellujäämisstra-
teegia.
Head venelased on Venemaal ole-
mas, kuid nende vaikimisest
pole kasu ei ukrainlastel, meil
ega ka mitte Venemaal endal.
Nende vaikimine meenutab,
et vabadus ega rahu pole
iseenesestmõistetavad.
Postimees 28.09.25 juhtkiri
Kirvevars oli sitkest kasest.